[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

aitama ‹aidata 48›

1. (kaas)abi osutama, abiks olema, abistama. a. (tegevusega v. nõuga). Haiget vagunisse, üle tänava aitama. Aitasin vanakest trepist üles minnes kaenla alt. Aitasin eidekese tugitoolist, laua äärest voodisse puhkama. Aita ta jalule, püsti, istuma. Vanaperenaine ise on ainult aidata veel. Aitasin tütarlapsele mantli selga, õlgadele. Aitasime tal puid lõhkuda, korterit remontida. Vanem vend aitab nooremat matemaatikas. Millega võiksin, saaksin sind aidata? Aidake nüüd mõelda, nuputada, aru pidada. Kus viga näed laita, seal tule ja aita. b. (majanduslikult). Vaeseid, puudustkannatajaid aitama. Ühiskond aitab paljulapselisi perekondi. Vanemad aitasid mul auto osta. Arenenud maad aitavad arengumaid. c. (aluseks miski, millest on abi, kasu). Need näited aitavad olukorda iseloomustada, illustreerida. Rõivad aitavad meil vältida liigset soojuse kadu. Muusika, kirjandus aitab leevendada argielu hallust. Usk paremasse tulevikku aitas taluda raskusi. Teda on vigurid ja krutskid elus edasi aidanud. Ruutu aitab (kaardimängus teatatakse nii, et ruutust kui mittetrumbimastist on käes kuningas ja emand).
2. tarvilikku mõju v. toimet avaldama; asja parandama. See rohi aitab kindlasti. Minu reuma vastu mudavannid küll aitasid. Mis see vabandamine enam aitab, see ei aita (enam) midagi. Kõik on ära proovitud, miski ei aidanud. Ei aidanud midagi 'polnud midagi teha, parata', koorem tuli uuesti maha laadida. *Ei aidanud eidel muud kui pidi aita jooksma .. A. H. Tammsaare.
3. ‹impers.› piisama, küllalt olema. Aitab küll, ära nii palju pane! Aitab, aitab – jäta juba! Aitab naljast! Tänaseks, selleks korraks aitab. Aitab näägutamisest, mina lähen ära. Aitab, kui kell kümme kohal olete. Oli nutnud nii et aitas 'rohkesti'. Kas ei aita juba ükskord magamisest? Sellest peaks aitama. Kas sulle ühest ei aidanud? Ei, aitab sulle kolmest abilisest. Ega ma siidi taha, aitab sitsistki. Linnakesega tutvumiseks aitab paarist tunnist.
4. kõlbama, sobima. *Kuid aitavad [saapad] kanda küll, on veel päris korralikud. A. Hint. *On nüüd juba [mõõk] roostetama läinud ja nüriks jäänud, ei aita teisega enam tubakatki lõigata .. E. Raud. *„Siin aitab elada küll,” lohutas Aet. M. Traat.
5. hrv järele aitama (2. täh.) *Kergelt värviga eredamaks aidatud huuled tõmbusid kitsamaks. R. Kaugver.

ei aita (ei) ussirohi ega püssirohi vt ussirohi

jalule aitama vt jalg

järele aitama

1. koolitöös, õppimises abistama, et õpilane jõuaks järele klassi üldisele tasemele. Õpetajal tuleb nõrgemaid õpilasi järele aidata. Tuttav üliõpilane aitas teda järele matemaatikas.
2. üht-teist pisut parandades, viimistledes sobivaks, parajaks, paremaks jne. muutma. Huvitavad looduslikud kiviskulptuurid, mida kunstniku käsi siin-seal kergelt järele aidanud. *.. mõnda liistu aitas pisut höövliga järele, sobitas paika ja naelutas jälle kohale. R. Vellend.

kaasa aitama
omalt poolt abi, kaasabi osutama, abistama; soodustavalt mõjuma. Teeme toreda peo, aidake meile kõik kaasa. Täname kõiki, kes seltsi tegevuses kaasa on aidanud. Keskkonnakaitsele saab igaüks kaasa aidata. Kriitilised märkused ja ettepanekud on kaasa aidanud sõnaraamatu viimistlemisel. Ürituse heaks kordaminekuks aitas suuresti kaasa soodus ilm.

tagant aitama
toetama, tagant tõukama; soodustavalt mõjuma. Tal pole küllalt ettevõtlikkust, teda tuleb tagant aidata. *„Seda võiks arvata tõesti ...” aitas tüdruk tagant. R. Janno.

takka aitama
tagant aitama

välja aitama
kuskilt v. mingist olukorrast pääseda aitama. Aitasin mehe laukast välja. Ole hea, aita mind hädast välja.

üle aitama
kimbatusest päästma, kahtlusest, raskusest vm. vabastama. Sõbrad on mind nõu ja jõuga raskustest, muredest üle aidanud. *Nüüd aitavad suhkrupeet ja silo hädast üle. H. Kiik.

kaasa ‹adv›

1. kellegagi ühes, seltsis, koos (mingist tegevusest osa võttes v. selleks et osa võtta). Tulen sinuga natuke maad kaasa. Koer jooksis kõikjale poistega kaasa. Kutsu mõni poiss veel kaasa! Lapsed kippusid, tükkisid emaga külla kaasa. Pidutses, jõi, laulis teistega kaasa. Mari hullas mõni aeg lastega kaasa. Ta tegi lärmaka seltskonna kõik tembutused kaasa. Kõik hakkasid naerma, Ottki muigas kaasa. Saali laulab, Leeni ümiseb õele kaasa. Sammub ajaga, arenguga, uuendustega kaasa. | ‹elliptilistes ütlustes›. Õnn kaasa! Jumal kaasa! || (märgib hrl. mingis ürituses osalemist). Ta on kaasa teinud mitmes filmis, lavastuses. Lõi agaralt kaasa seltsielus, ühistegevuses, vaidlustes, mõttetalgutel. Mart tegi viimase sõja algusest lõpuni kaasa. Põlisrahvas ei saanud sajandeid kaasa rääkida oma maa saatuse otsustamisel. || (märgib milleski, millegi puhul lisategurina mõjumist). Ta aitas ürituse kordaminekuks südilt kaasa. Niisuguse arvamuse levimisele aitasid kaasa kaks asjaolu. Siin rääkisid kaasa ka materiaalsed kaalutlused.
2. ‹hrl. üksnes koos transitiivsete verbidega› ühes. Võtke kaasa kolme päeva toit! Mis sa sellest ranitsast kaasa vead, tassid? Vargad on kaasa viinud hulga väärtesemeid. Õde pani, tegi talle tee peale mõned võileivad kaasa. Tõi ekspeditsioonilt kaasa rohkesti keeleainestikku. Annan sulle paar asjakest kaasa. Võttis poja, lapsed, koera maale kaasa. Ta tiris mind kättpidi kaasa. Jõgi, veevool kannab kaasa igasugust risu. *.. tänavune septembri keskpaik tõi kaasa vinget tuult ja pilves ilmu .. H. Pukk. || (juba toimuvasse tegevusse v. üritusse) kaasama, kaasa haarama. Ta oskas veenda ja teisi kaasa kiskuda. || (enda) mõjusfääri, mõju alla, mõju võimusesse. Raamat, film kiskus kaasa. Ta oskas oma esinemistes rahvast kaasa tõmmata. Need ideed, mõtted haarasid mind kohe kaasa. Juta laskis end teiste rõõmust ja vaimustusest kaasa kiskuda. || (koos verbiga osutab, et mingi olukord v. nähtus põhjustajana toob midagi ühes). Käsust üleastumine tooks kaasa karmi karistuse. Üks muutus toob kaasa teise.
3. (koos verbiga märgib millestki tunnetega osavõtmist). Sul on raske, tunnen kaasa! Ta elab kaasa oma rahva rõõmudele ja muredele. *Harilik, et haigetele ja vigasaanutele kaasa õhatakse. R. Sirge.
4. millelegi lisaks, mingi teise tegevuse juurde. Pillimees laulis oma mängule kaasa. Kusti tõmbas lõõtsa ja lõi jalaga takti kaasa.
5. kellegi, millegi hulka (arvatuna). Mehed tulid kõik, kaasa arvatud Jakob. Kasutati kõiki vahendeid, kaasa arvatud otsene ähvardus.

kaasa ‹6› ‹s›
(mõnevõrra tundetoonilisemas kasutuses:) abikaasa. Kallis kaasa. Läks endale naaberkülast kaasat kosima. Mann sai endale kaasaks tubli mehe. *Jah, Mihkel on tõesti oma kaasale sõnakuulelik mees .. H. Sergo. *Ent korraga, pärast aastast abielu, sündis imelik muudatus kaasade olekus teineteise vastu. E. Vilde. | piltl (lindude, loomade vastassugupoolest kaaslase kohta). *Tuvid kudrutasid räästa all, vana isatuvi torises oma kaasaga .. L. Kibuvits.